kõnekujund, milles kõrvutatakse kaht nähtust või objekti mingi ühistunnuse alusel

jutustav kirjanduslik tekst

salm luuletuses

kõnekujund, milles asendatakse nähtus ajalise, ruumilise, põhjusliku vm suhte alusel (nt ese inimese asemel – kaotas maailma kolmandale reketile, autor teose asemel – kuulasin Pärti)

eepika suurvorm, müütilise sisuga värsiline lugulaul jumalatest, kangelastest jne, teemaks enamasti maailma loomine või võitlused vaenlastega oma rahva päästmiseks

kurva ehk traagilise sisuga näidend

tõsise sisuga eluline näidend

Jaapani klassikaline luuletus, millel on kindel ülesehitus (5-7-5 silpi kolmes värsireas)

üks luuletuse tekstirida

jutustav ilukirjandus, üks kirjanduse kolmest põhiliigist, eeldab jutustaja olemasolu

lühike jutustav proosatekst, mis keskendub peamiselt ühele konfliktile, sisaldab tavaliselt kulminatsiooni ja lõpeb ootamatu puändiga

... ehk kõnekujund on ülekantud tähenduses kasutatav teksti ilmestav sõna või väljend